Valga maakonna kujunemise lugu

Praegusel kujul on Valgamaa alles uue aja sünnitis - kunagi varem pole tal olnud administratiivselt praegust koosseisu. Praeguse Valgamaa maa-ala pole kunagi moodustanud ajaloolist tervikut vaid on olnud kõigil ajaloo eri ajajärkudel killustatud mitmesse ossa. 18. sajandi lõpul tekkis Katariina II valitsemisajal Valga nimeline maakond, kuid sel oli hoopis teine ulatus kui praegusel ja kogu maakonna ala (välja arvatud ainult Luke ja Härgmäe) jäi piiriajamisel Lätile. Nii ongi otstarbekas jälgida kogu praeguse Valgamaa maa-ala minevikku vanemast ajast alates.

Muistsest eestlaste iseseisvusajast pole meil Valgamaa kohta kaasaegsete otseseid teateid. Kogu info selle aja kohta põhineb hilisematest allikatest saadud andmetel ning nende põhjal tehtud otsustel ja järeldustel.
Valgamaa ajaloos etendab tähtsat rolli tema geograafiline asend:

• asumine Eesti-Läti rahvuslikul piiril;
• olemine ajaloolise Vana-Liivimaa loomulikuks keskuseks, kust läksid läbi tähtsamad liiklemisteed nii põhjast, lõunast kui ka idast;
• asumine idapiirile lähedal.

Need asjaolud omasid maa kaitsmisel sissetungijate vastu erilist strateegilist tähtsust. Siinsed paigad said sõjategevust tunda rohkem kui mõni muu maakond.

Saksa vallutuse aegsest asustusest (13. saj.) toob meieni kõige rohkem andmeid Läti Henriku kroonika. See nimetab Eesti-Läti piiriks Ümera jõge. Ajaloolased on selleks pakkunud ka Säde jõge, mis lõuna poolt Valga külje alt läbis Tireli soo põhjaosa ning voolas Burtnieki järve. Suur Tireli soo ja Säde jõe ülemjooksu ümbritsevad heinamaad ja metsad olid vanasti küllap veel laialdasemad ja läbipääsmatumad ning seega piiriks nagu loodud.
Lõuna ja kagu pool Valgat läks muistne rahvuspiir arvatavasti Säde jõe allikmailt metsi mööda Koiva jõe kõige põhjapoolsema kääruni ja sealt edasi Koiva jõge mööda. Koiva ääres pole piir võrreldes praegusega ilmselt kuigi palju nihkunud.

Et praegune Valgamaa juba muistsel eestlaste iseseisvusajal omaette maakonda ei moodustanud ega ka tervena ühte maakonda ei kuulunud, on seletatav ilmselt maastikuliste tingimustega. Teda lõikas otsekui pooleks Väike-Emajõgi. Nii loemegi vanadest kroonikatest, et maajagamisel saksa ordu ja Tartu piiskopi vahel 1226.aastal jäi Emajõest ida pool asunud maa-ala Ugandisse, läänepoolne maa-ala aga Sakalasse. Iseasi on Luke ja Härgmäega. Kui nad oleksid sakslaste tulekul moodustanud väikesegi maakonna, oleks Läti- Henriku kroonikas seda kindlasti maininud. Ajas edasi rännates jõuame aastasse 1783. 3. juulil andis Vene keisrinna Katariina II välja uue halduskorralduse Balti provintsidele. Sellega moodustati Riia ja Võnnu maakonna kirdeosadest tollane Valga maakond (ehk Valga kreis). Maakonna 11 kihelkonnast 9 asusid Lätimaal ja vaid 2: Luke ja Härgmäe ulatusid Eesti alale.
Vene tsaarivõimu lõpul asusid eestlased hoogsalt elama Läti aladele, ent see ei muutnud oluliselt rahvuspiiri. Küll aga jõudis Valga muutuda eestikeelseks linnaks (eriti kui meenutada 1902. aastal ametisse kinnitatud linnapea eestlase Johannes Märtsoni ametisoleku aegu). Nii võidi Valga maakonna loomisele asuda alles Eesti iseseisvuse saavutamise järel. Valga ja suurem osa eesti ümbruskonda vabanesid punavägedest 1.veebruariks 1919 ja juba 12. päeva möödudes 12.veebruaril 1919 andis Eesti Vabariigi Valitsus välja määruse Valga maakonna moodustamise kohta Eesti vägede kätte sattunud maa-alast. Seda ala oli aga vähe. Teiselt poolt ulatusid päris Valga lähedale kolme maakonna: Võru, Tartu ja Viljandi maakonna osad. Ikka veel kestev sõjaolukord nõudis rinde korralikuks varustamiseks Valga ja ta ümbruskonna eraldamist teistest maakondadest. Nii sündiski.

Lõuna väerinde rekvisitsioonikomisjonile, mille asukoht ja laod olid Valgas, allutati sõjaväe varustamise ja toitlustamise alal peale Valga maakonna Eesti osa ka veel rida valdu: Hummuli, Helme, Patküla, Koorküla, Taagepera, Leebiku ja Jõgeveste - Viljandi maakonnast, Sangaste, Tõlliste, Keeni ja Laatre Tartu maakonnast; Kaagjärve, Karula, Laanemetsa, Taheva, Saru ja Mõniste - Võru maakonnast. Nene valdade koguala vastas peaaegu praeguse Valgamaa omale. Varsti tekkis veel suurem vajadus luua Valka iseseisev administratiivne keskus maakonnavalitsuse näol, kes võtaks eelnimetatud lõuna väerinde rekvisitsioonikomisjonilt üle varustus- ja toitluslaod ning asjaajamise. Nõnda määrati 19. aprillil 1919 ametisse Valga maakonnavalitsuse esimees Jaan Kurvits.Tema peaülesandeks oli moodustada maakonnavalitsus 4 osakonnaga: administratiiv-, toitlus-, põllumajandus- ja haridusosakond. See maakonnavalitsus alustas tegevust 29. mail. Peale majandusasjade tuli veel maid jagada Tartu ja Viljandi maakonnavalitsustega, kes polnud rahul, et neilt osa valdu Valga alluvusse ära võeti. Samuti tekitas rohkelt sekeldusi Läti püüd pärast Põhja-Läti vabastamist siin nn.topeltvalitsust kehtestada: ametisse pandi oma komandant ja moodustati oma maakonnavalitsuski. Nüüd määras Eesti Vabariigi Valitsus 4.juulil, et Valga linn, Valga, Paju, Sooru, Luke, Hoomuli, Pedeli ja Härgmäe vallad kuuluvad "EV Valga maakonna külge".
Kuna kahe viimase kuulumist Valga maakonda ei tunnistanud ei Läti ametlik ega ka nn.Valga varivalitsus, ähvardas vastasseis tõsiseks tüliks puhkeda. Lõplikult määrati Eesti-Läti piir 1920.a suvel piirivalvekohtunik kolonel Tallensi poolt. See piir poolitas Valga linna ja Läti sai sellest Luke poolse osa aga ka Valga, Luke, Pedeli, Härgmäe ja Hoomuli valla kas täielikult või osaliselt. Eestile jäänud alad olid nüüd nii kokku kuivanud, et jäi üle kas muuta maakond tugevaks naabermaakondadest valdu juurde liites või ta hoopis kaotada. Eesti Vabariigi Valitsus otsustas lõunapiirile maakonna jätta. 6.septembrist 1920 ajutise valitsemiskorra kohta käiv EV Vabariigi seadus ütleb: "Asutatakse Valga ja Narva linnadest ning nende ümbruskonna valdadest iseseisvad Valga ja Alutaguse maakonnad."

EV Valitsuse määrus 11.veebruarist 1921 määrab ära Valga maakonna maa-ala. Ikkagi laenatakse selleks Võru maakonnast Kaagjärve, Karula, Laanemetsa ja Taheva vallad, Tartu maakonnast: Tõlliste, Laatre, Sangaste, Keeni ja Kuigatsi vallad, Viljandi maakonnast: Jõgeveste, Patküla, Koorküla, Taagepera, Leebiku, Helme, Lõve ja Hummuli vallad. Samas loetakse Valga maakonda kuuluvaiks ka nn.raudvara: Valga, Paju, Hoomuli ja Sooru.
Siin mainitud EV Valitsuse seadus 6.septembrist 1920 ja tema määrus 11. veebruarist 1921 ongi praeguse Valgamaa juriidilisteks alusteks.Ükski teine Eesti maakond ei vajanud selliseid asutamisakte, sest nad kõik olid juba varem olemas.

Hiljem toimus veel rida haldusterritoriaalseid muutusi: 1921 eraldati Patküla vallast Holdre vald ja Tõrva alev, 1922 liideti Paju valla koosseisus olev Puraküla Valga linnaga, 1924 liideti Paju vald Sooru vallaga, 2.juulil 1926 sai Tõrva linnaks.

1920.aastate teisest poolest 1939. aasta haldusreformini oli Valga maakonnal 19 valda: Helme, Holdre, Hummuli, Jõgeveste, Kaagjärve, Karula, Keeni, Koorküla, Kuigatsi, Laanemetsa, Laatre, Leebiku, Lõve, Paju, Patküla, Sangaste, Taagepera, Taheva, Tõlliste.1939.aasta valdade reformi käigus ühendati paljud väikesed vallad elujõulisematega. Nii vähenes valdade arv 19-lt 10-le: Helme, Hummuli, Kaagjärve, Karula, Kuigatsi, Põdrala, Sangaste, Taheva, Tõlliste ja Vaoküla. Selline olukord kestis 11 aastat 26.septembrini 1950, mil ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadusega tühistati senine jaotus. Eestis moodustati 13 maakonna ja 233 valla asemele 39 maarajooni, mis omakorda jagunesid 636 külanõukoguks.
Praegune Valga maakonna territoorium jagunes 3 rajooniks: Valga, Tõrva ja Otepää rajooniks. Veel veidramaks läks asi 3. mai 1952. aasta ENSV Ülmemnõukogu Presiidiumi seadusega. ENSV koosseisus moodustati Tallinna, Tartu ja Pärnu oblast. Seejuures Valga kuulus Tartu oblasti koosseisu.

Ei möödunud aastatki kui 24. jaanuaril 1959 asuti väikseid rajoone likvideerima. Nii kadusid Antsla, Otepää ja Tõrva rajoonid. Valga rajooniga liideti Tõrva linn ning Haabsaare, Helme, Koorküla, Mõniste, Riidaja ja Taagepera külanõukogud. Otepää linn, Otepää ja Pühajärve külanõukogud liideti hoopis Elva rajooniga.

Veel 1961.aastal likvideeriti Haabsaare, Karula ja Koorküla külanõukogud, Mõniste läks aga Võru rajooni koosseisu.

21.detsembril 1962 toimus jälle rida muudatusi: Elva rajoonist tuli tagasi Valga rajooni koosseisu Otepää linn, Aakre, Otepää ja Palupera külanõukogud. Aasta pärast 1963 tuli Valgale lisa Põlva rajoonist ja veel 1966 aastal Valtina ümbrus Võru rajoonist. Seega kujunesid Valga rajooni piirid lõplikult välja 1966. aastal.

25.veebruaril 1977 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seaduse kohaselt koosnes Valga rajoon kolmest linna- ja 11 külanõukogust 154 külaga.

1. jaanuarist1999 on Valgamaal 3 linna: Valga, Tõrva ja Otepää. Peale selle 11 valda: Helme, Hummuli, Karula, Palupera, Puka, Põdrala, Otepää, Sangaste, Taheva, Tõlliste ja Õru.