Oleme avatud
Teisipäevast reedeni 11–18
Laupäeviti 10–15
v.a RIIGIPÜHAD
Mida söödi-joodi Liivimaal 600 aastat tagasi? Mida lisati halvasti lõhnavale veinile? Mida peeti keskajal kõige tervislikumaks toiduks?
Sellest kõigest rääkis meile 14.juunil Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteadur Inna Jürjo.
Keskajal oli üldlevinud uskumuseks, et inimesele kõige sobivam toit on liha, mis annab ihule ja hingele jõudu ja vastupidavust. Eriti kõrgelt hinnati seapeki tervistavaid omadusi. Väga palju söödi ka kala, eelkõige paastu ajal, mil liha söömine oli keelatud. Kui eliit sai nautida väga mitmekesist toidulauda, siis talupojad pidid leppima kesisemate valikutega - sööma rohkem aedvilju, vähem liha ja odavamat kala. Loomulikult ei puudunud toidulaualt ka leib - rikkad sõid valgest nisujahust leiba, talupojad rukkileiba.
Üldlevinud joogiks oli mõrumaitseline õlu. Lapsed jõid mõdu ja piima. Eliidi seas oli levinud ka kalliste importveinide joomine. Kuna veinid kippusid transportimisel riknema, siis on kohalikud veinikaupmehed andnud konkreetseid soovitusi, kuidas kibeda maitse või halva lõhnaga vein taas joodavaks teha. Näiteks soovitati liiga hapule Hispaania veinile lisada kustutamata lupja või kriiti. Halva lõhna vastu pidavat aitama koriander, maikelluke ja ingver.
Toitumine oli oluline teema ka keskaja kiriklikus õpetuses:
"Kes hoiab hobusel suu juurest kinni, see juhib teda kuhu tahab, nagu ka Kurat priiskajat. Ära ole söömisel ablas ning ära liialda toidu juures!"
Rohkem infot: FB sündmus Ajastupidu Liivimaa Maapäev