Oleme avatud
Teisipäevast reedeni 11–18
Laupäeviti 10–15
v.a RIIGIPÜHAD
Näituse avamine 1.märtsil kell 16.
ARUANNE VAATAJALE
Näituseks valmistumine algas (tegelikult veel sellele mõtlemata) 2019. aasta sügisel, mil tuulasin läbi kunagise miilitsa kainestusmaja panipaiga. Sealt tuli välja muu huvitava seas 1958. aastal avatud ENSV Siseministeeriumi album õiguserikkujate piltidega (väga halvas seisukorras ja muu lasu all hallitanud). Ajapikku on talletunud kinnipeetavatelt ära võetud asju: isetehtud kaardipakk, leivast vormitud ning kuivatatud täringud ja kee, välgumihkli korpusest ja kingakontsatugevdusplekist kokku sulatatud nuga... (Mikromootoriga tätoveerimisaparaat on paraku ühe väljapaneku tarbeks välja laenutatuna kaotsi läinud.) 2020. aasta veebruarist aprillini pildistasin seoses peatsete lammutus- ja ehitustöödega koos kriminalistikaekspert Meelis Saaveliga üksipulgi üles Valga politseimaja. Sealhulgas mõistagi arestikambreid. Silma jäi eripalgelisi joonistusi, kirjeid ja kraapeid ruumide seintelt ja lavatsitelt. Nii lihtsamaid kui kunstiliselt andekaid ja sõnumlikke. Väike killuke: voodiplaadile (väga hea käega) kraabitud sarvik ja madonna (nimetan neid niimoodi). Juba õue viidud lavatsite alumistel külgedelgi ilmnes läkitusi. Mõnd saate ka ise lugeda ja teada sedagi, miks kirjutada just voodi põhjale. Lappasin jõudumööda arestimaja mahukat raamatukogu ja panin kõrvale täiendkirjadega ja -joonistega köiteid. Leidmisrõõmu tegid kaks vabale lehele joonistatud portreed – vangirüüs tagaotsitav ja tütarlaps. Need on eri raamatutes, käekirja järgi ka erinevate inimeste tehtud, kuid moodustavad sellegipoolest paari. Üks teos sisaldab sisse lõigatud peidikut. Seadusesilma ette jäänute fotodega seondub mõtteliselt ja kujunduslikult valik portreid Nõukogude Liidu rahvaste albumist (välja antud 1979. aastal ja mõeldud asutusesiseseks kasutuseks). Lisadimensiooni andmiseks on arestimaja pärlitega põimitud Eesti kaasaegset kunsti. Vaatevälja laiendavad mängulised seosed. Nii on dialoogi kaasatud galeriisaali püsieksponaat – klaver. Kokkuvõttes: algse talletuseta poleks tulemini jõuda võimalik. Jupike subkultuuri olnuks pöördumatult hävinud mingi avalikku kultuuriruumi toomise võimaluseta. Suur tänu kõigile – Valga muuseumile ja muuseumisõprade seltsile, Valga vallale, Eesti Kultuurkapitali Valgamaa ekspertgrupile, Lõuna prefektuurile, Vesterile –, kelleta poleks näitust sel kujul sündinud.
Hanno Valdmann, näituse „Valga arestimaja aarded“ koostaja.