Uudised

Liivimaa Maapäeval tutvustab Birgit Tuulemets traditsioonilisi naha parkimise töövõtteid. Kõik huvilised saavad näha ja katsuda Birgiti enda pargitud nahkasid, sh sametist mutinahka.

Keskaja Eestis tegelesid naha parkimisega peamiselt lihunikud, kingsepad ja teised käsitöölised. Protsess võis venida aastate pikkuseks ja hõlmas endas muuhulgas väljaheidete, uriini ja halvaks läinud õlle kasutamist.

Lähtudes keskaegsetest tööpõhimõtetest oli parkimine pikaajaline protsess, mis võis kesta kuni kaks aastat. Selle aja vältel läbis nahk mitmeid töötlusetape, mis pidid tagama
tulevaste jalatsite algmaterjali hea kvaliteedi. Esmane ülesanne oli naha pesemine verest, sõnnikust ning võimalikust lihuniku poolt kasutatud soolast. Naha pesemine toimus reeglina läheduses asuvas jões, mis tõi sageli kaasa teiste veekogu kasutavate elanike pahameele. 
Pesemisele järgnes naha töötlemine, mis nägi ette karvade eemaldamist ilma, et nahk liigselt kahjustada saaks. Kõige lihtsama ja levinuma meetodiga rulliti toornahk kokku nii, et karvkattega kaetud pind jäi sissepoole. Järgnevalt hoiti seda soojas, kindla ja kontrollitud temperatuuriga keskkonnas, kuni karvajuur mädanema hakkas ning karv osaliselt eemaldus. Alternatiivne meetod nägi ette naha leotamist leeliselises vedelikus, mis koosnes veega segatud saarepuu koorest või lubjast. 
Karvade osalise eemaldumise järel asetati nahk puidust alusele.
Keskajast pärit joonistustel kasutavad parkalid nuga, mille mõlemas otsas on käepide. Mööda naha pinda tõmmates eemaldati nahalt üleliigsed karvad ja liha. 
Kui karvad olid eemaldatud, toimus naha järjekordne pesemine. Esmalt leotati nahka soojas leotises, mis koosnes lindude või koerte väljaheidetest. Protsessi eesmärk oli nahale kogunenud lubja eemaldamine. Ühtlasi andis see nahale pehmema ja vastupidavama struktuuri. Ühe võimalusena toimus naha pesemine kääritatud odra või rukki leotises, millele oli lisatud uriini või vanaks läinud õlut. 
Pestud nahad asetati tünnidesse, mis täideti veega segatud tammekoore leotisega. Selles hoiti nahku kuni üheksa kuud, vahel lausa kaks aastat. Parkimisele kulunud tegelik aeg sõltus nii naha paksusest, selle iseärasustest, parkimiseks kasutatud ainetest kui klimaatilistest tingimustest.

Allikas: Samorokov, M. Naha töötlemine keskaegses Uus-Pärnus läbi kirjaliku ja arheoloogilise materjali. Magistritöö. Tartu Ülikool: Filosoofia teaduskond. Pärnu, 2012.

Rohkem infot: FB sündmus Ajastupidu Liivimaa Maapäev