Galerii

Valgas saavad kokku Vastseliina  kihelkonnas tegutsenud fotograafid eri aegadest ühisel näitusel pealkirjaga „Pildid klaasidelt“.

„Nende piltide sõnum on selles, et vanu fotosid ja negatiive ei maksa kunagi ära visata. Olgugi, et me neil jäädvustatud inimesi sageli ei tunne, räägivad fotod meiega. Nad räägivad pildikeeles," ütleb näituse kokkupanija, fotograaf ja filmioperaator, ise samuti Vastseliinast pärit Ago Ruus.

Ühtlasi on käesolev väljapanek ka austusavaldus kõigile kunagi tegutsenud päevapiltnikele – nii kutselistele kui amatööridele.

Möödunud sajandi keskpaigaks oli fotograafia arenenud sedavõrd kättesaadavaks, et pildistamine ja pildialbumid kuulusid iga eneseteadliku kogukonna ellu.

Nii tegutsesid 1930ndatel aastatel Lõuna-Võrumaal Vastseliina vallas  Tsiistrenukas koguni kaks aktiivset harrastusfotograafi: kooliõpetaja Alfred Hollo ja talupidaja Elmar Niilo (tema kasutas oma fotodel varjunime „Vana Hull“).

Kui kooliõpetaja Hollo oli kunstnikunatuurina rohkem otsiva loomuga  pildistaja ja püüdis kombata kõiki tollaseid fotograafia võimalusi, siis Niilo, keda huvitas lisaks pildistamisele ka paikkonna ajalugu, dokumenteeris võimalikult täpselt tollast külaelu – inimesi ja ja nende elupaiku. Näitusel ongi esmakordelt saanud kokku ühe piirkonna kahe harrastusfotograafi pärand.

Lisaks rullub sel näitusel lahti ka Võrumaal Vastseliina alevis tegutsenud külapiltnik Mihkel Timmo (1906-1955) piltide lugu. Tema jäädvustused 1930. aastatel elanud inimestest on nüüd, 70 aastat hiljem esmakordselt laiemale publikule vaatamiseks välja pandud.

Näitusel väljas olevatel piltidel on põnev eellugu. Kui rinne 1944. a augustis Vastseliinast läbi läks, põles alevis maha palju maju, teiste hulgas ka Timmo ateljee ja korter. Peavarju leidis Timmograaf, nagu rahvas teda kutsus, põlengu järel alevielaniku Jaan Markna majast. Uues elukohas viis sissekäik majja läbi tänavapoolse veranda, mille klaasid sõja ajal olid purunenud. Aknaklaasi polnud saada ja et mitte lüüa avasid ilmastiku kaitseks kinni laudadega, pakkus üüriline Timmo aknapindade katmiseks oma kasutatud klaasnegatiive.

Klaasid seati aknaavadesse üksteise kõrvale ja sedaviisi moodustus omapärane pildinäitus – majja sisenedes või sealt väljudes läbiti justkui vitraažidena akende ees seisvate klaaside väli. Seda väljapanekut käidi isegi spetsiaalselt imetlemas.

Elu läks edasi ja ühel päeval asendati Timmo klaasid päris aknaklaasidega. Ago Ruus leidis need klaasid mõni aeg tagasi täiesti juhuslikult sellesama maja kuurist, aastakümneid rahus ja vaikuses seisnud ämbrist. Majaomanikud pidasid klaasnegatiive täiesti tavalisteks vanadeks klaasitükkideks.

Skänneeritud ja tänapäevaselt trükitud on nüüd valik neid pilte väljas siinsel näitusel.