Jutud

Juulis külastasid Valga muuseumi huviringi noored Kihnu saart. Selle suve õppereis saarele oli järjekorras kolmas, eelnevatel aastatel on käidud Saaremaal ja Ruhnus. Pärimuskultuuriga tutvumiseks on just Eesti saared parimad, sest siin on vanad tavad ja kombed suuremate muutustena säilinud tänaseni.

Tore oli liikuda jalgratastel mööda külateid või püüda puude oksi veoautokastis, juuksed tuules lehvimas. Ajal kui mandril välgutas äike ja sadas vihma, paistis meil Kihnus päike.

Kihnu muuseum on üks armsamaid muuseume Eesimaal. Muuseum asub omaaegses koolimajas ja tutvustab Kihnuga seotud pärimuskultuuri. Kogu ekspositsioon ulatub ajas tagasi kuni 100 aastat. Kohalik giid tutvustas meile meisterlikult Kihnu ajalugu, kombeid ja huvitavaid seiku tänapäevast.

 

Kohtumist Kihnu Virvega ootasid huviringi noored väga. Olime ette valmistanud küsimused ja siiralt tänulikud, kui saime Eesti rahvalaulikult nõusoleku kokkusaamiseks. Ajal, kui Eestis ja mujal maailmas seatakse piiranguid rahvarohketeks kogunemisteks, tundub see kokkusaamine ühe 93-aastase naise puhul hulljulge tegu.

Lapsena tahtis Järsumäe Virve saada baleriiniks. Väikese tüdrukuna pani ta selga ema kleidi ja tegi uhkeid hüppeid. „Mul ei olnud kinga ka jalas ja mu varbad olid tugevad nagu raudnaelad, hüppasin tooli pealt kõpsti põrandale, tõstsin ühte ja teist jalga“, alustas Virve meiega rõõmsalt jutuajamist. Veel unistas Virve-Elfriide Köster väiksena lasteraamatute kirjutamisest ning seda, et temast võib saada tunnustatud Eesti rahvalaulik, ei osanud ta tol korral veel ka uneski näha.

Oma esimese laulu kirjutas Kihnu Virve 14-aastaselt. Laulusõnad jutustavad sellest, kuidas tema ema käis mandril kala müümas. Kalapüük on saarlaste elus olnud tähtsalt kohal juba aastasadu. Kala söödi ise ja püüti müügiks, saadud raha oli vajalik elamiseks. Suur on olnud iga kaluri rõõm hea saagi ja õnnestunud müügi üle. Tänapäeval toimub kalamüük hoopis teistel tingimustel ja võimalustel kui Kihnu Virve lapsepõlves. Oma esimest laulust mäletab Virve esimest salmi:

Hommikul, kui päike hakkas punetama

Hobuse ma tallist tõin ja ette rakendasin

Ise olin väsinud ja kondid unised                             

Mis aga sellest enam rääkida                                    

Ra-re-ra-ri-ral-la noor veel olin ma                            

Kui ma käisin trahterist öömaja otsimas                   

Kalad sain ma müüdud, palju raha sain

Süda oli rõõmus ja meel lusti täis

Kodu poole sammusin mina rõõmuga

Raha oli taskus ja meel nõnda hea

 

Pereansamblis laulavad Köstri Virvega koos tema noorim tütar Urve Uustalu ning lapselapsed Reena Laos ja Raina Kiviselg. Esimesed esinemised suurema publiku ees toimusid paarkümmend aastat tagasi, millest kirjutati ka ajalehes - esines Kihnu Virve oma pereansambliga. Nõnda perebänd omale nime sai. Laulnud on Virve laste ja lastelastega koguaeg koos ja perebändi tegemist ei olnud nad eraldi plaaninud, vaid see on olnud loomulik elu osa. Laule vihikusse kirjutab Virve tänaseni ja seda kõike sooviga neid ka Eesti rahva ja oma perega jagada.

Maailmas pole teist kohta, kus Kihnu Virve elada tahaks, kuigi ta on oma elu jooksul esinemiste tõttu reisinud palju. „Meil siis Kihnus on elu väga ilus. Igav ei ole kunagi, tegevust on palju. Aeg möödub kodus toimetades kiiresti, praegu on juuli, varsti sügis ning ilus aastanumber 2020 muutub, jääb oodata 2025“ naerab Virve rõõmsalt.

Kõige põnevam kogemus Virve jaoks on olnud langevarjuhüpe. Lennukist alla vaadates tundub maailm nii väike, kuid see ilu, mida kõrgelt näed, on sõnadega kirjeldamatu. Langevarju hüpet Järsumäe Virve ei kartnud, kuid ta ei soovita nendel, kes kõrgust kardavad üles minna. „Teadmatus oli suur, kogemus tuli maandumisega. Õhus olles jõuad mõelda küll, terve elu jookseb filmilindina mööda,“ rääkis ta meile, kui pärisime temalt elu suurima seikluse kohta.

Ekskursioonidest ja intervjuudest Virve ei väsi. Tal on igale küsimusele alati vastused olemas, see on nõnda aastatega tulnud elukogemustest ja -tarkusest. Suhtlemine Virvele meeldib ja ta lisab veel, et enne väsib intervjueerija, kui tema.

Küsimusele, milliseid mänge Virve lapsena mängis, loetles ta vastuseks mitmed meilegi tuntud mängud: „kolm sammu“, „värv“ ja „kapsas.“ Kõige rohkem mängis Järsumäe Virve koos oma vendade ja õega. Lapsi oli saarel palju, nõnda et jagus ka rahvastepalli meeskonnaks. Koolis vahetunnis oli Virve lemmikmänguks „nipski.“ Seda mängiti nõnda, et kõik tüdrukud istusid põrandale maha ja hüpitasid lamedaid kive körtide peal nii, et need kõrgeks virnaks kuhjata. Võitja oli see, kelle kivid seelikult maha ei kukkunud ja virn püsima jäi.

Kihnu Virve lemmik aastaaeg on talv, täpsemalt jõuluaeg. Saarel on kuuski vähe, seega tuuakse jõuluks tuppa mänd. „Ma võin ehitud jõulupuud tunde vaadata,“ jutustas vestluse lõpetuseks ta meile.

Toredat elamust Kihnu saarel pakkus meie noortele ka sõit nostalgilise külgkorviga mootorrattaga. Veel mõned aastad tagasi kasutasid kohalikud ratta külgkorvi kala transpordiks. Selle tarbeks oli ehitatud külgkorvi asemele nn kalakast.

Külastage Eesti saari, külastage muuseume – jääb siit kõlama meie huviringi noorte soovitus.

Tekst: Marju Rebane

Fotod: Margit Behrsin, Margit Liblik