Uudised

Külasta meie FB-lehte ning kommenteeri postituse alla. Kõigi õigesti vastanute vahel loosime välja võitja 9.11 ning auhinna saab kätte 10. novembril Mardipeol Valga Muuseumis kell 16.30.

Saagikotti toetavad: Valga Lihatööstus, Heleni Helbed ja Sangaste Mesi (singid, grillvorst, verivorst, ahjupraad, helbed ja mesi)

Rohkem infot Mardipeo kohta leiate: https://www.valgamuuseum.ee/.../hakkame-santima-mardipidu/ 

Valga keskväljaku väligaleriis on laupäeval, 31. oktoobril kell 14.00 võimalus videosilla vahendusel osa saada korraga kaheksa näituse avamisest. Nimelt avaneb korraga kaheksas Eesti väikelinnas näitus “Plats! Väärikas kahanemine. Kaheksa linna”, mis pidi algselt sel kevadel esindama Eestit Veneetsia arhitektuuribiennaalil.

Natuke kohandatud kujul näitus avatakse kõigepealt just kodupubliku ees kaheksas Eesti väikelinnas, kus tänu videosillale on tõepoolest võimalik osaleda korraga ka teiste näituste avamisel. Pole vahet, kas sa seisad Valga, Rapla, Rakvere, Võru, Kuressaare, Tõrva, Põlva või Elva linnaväljakul, otseülekanne igast linnast toob näituse avamise kõigile kaheksale linnaväljakule. Rahvusvahelise publikuni Veneetsias jõuab näitus 2021 aasta kevadel.

Näitus „Plats! Väärikas kahanemine. Kaheksa linna“  keskendub kahanevate linnade elukeskkonna kvaliteedi parandamisele ja kõikide nende linnade linnaväljakud on valminud viimastel aastatel “Eesti Vabariik 100” arhitektuuriprogrammi “Hea avalik ruum” raames. Näituse autorid on Jiri Tintera, Kalle Vellevood, Garri Raagmaa, Martin Pedanik ja Paulina Pähn. Näituse autorite sõnul on rahvastiku kahanemise põhjused globaalsed, kuid tagajärjed lokaalsed. Üks viis, kuidas selle nähtusega võidelda, on keskenduda elukvaliteedi parandamisele ning kohatunnetuse ning -identiteedi tugevdamisele. Kvaliteetsel linnaruumil on selles võitluses väga oluline roll ning selle heaks saavad linnad ja arhitektid väga palju ära teha. Kaheksa näitust aitavad teadvustada arhitekti võimalusi – ent ka vastutust –  elukeskkonna kvaliteedi eest seismisel ja selle tõstmisel.

Lisaks näitustele toimuvad sel päeval linnades ka ekskursioonid, mis tutvustavad näitust ning linnaväljakute arhitektuuri. Kõik ekskursioonid algavad pärast otseülekande ja näituse avamise lõppu. Valgas teeb avaürituse lõppedes linnaväljakul ja näitusel ekskursiooni arhitekt Rea Sepping.

Näitust korraldab Eesti Arhitektuurikeskus ja partneriks on Eesti Arhitektide Liit. Valga poolt aitab näitust korraldada Valga Muuseum. Toetajad on Kultuuriministeerium, Rahandusministeerium, Eesti Kultuurkapital, Valga Vallavalitsus, Balti Kultuurifond. Valga keskväljaku väligaleriis on näitus avatud kuni 14. novembrini.

Valga keskväljaku väligaleriis on laupäeval, 31. oktoobril kell 14.00 võimalus videosilla vahendusel osa saada korraga kaheksa näituse avamisest. Nimelt avaneb korraga kaheksas Eesti väikelinnas näitus “Plats! Väärikas kahanemine. Kaheksa linna”, mis pidi algselt sel kevadel esindama Eestit Veneetsia arhitektuuribiennaalil.

Natuke kohandatud kujul näitus avatakse kõigepealt just kodupubliku ees kaheksas Eesti väikelinnas, kus tänu videosillale on tõepoolest võimalik osaleda korraga ka teiste näituste avamisel. Pole vahet, kas sa seisad Valga, Rapla, Rakvere, Võru, Kuressaare, Tõrva, Põlva või Elva linnaväljakul, otseülekanne igast linnast toob näituse avamise kõigile kaheksale linnaväljakule. Rahvusvahelise publikuni Veneetsias jõuab näitus 2021 aasta kevadel.

Näitus „Plats! Väärikas kahanemine. Kaheksa linna“  keskendub kahanevate linnade elukeskkonna kvaliteedi parandamisele ja kõikide nende linnade linnaväljakud on valminud viimastel aastatel “Eesti Vabariik 100” arhitektuuriprogrammi “Hea avalik ruum” raames. Näituse autorid on Jiri Tintera, Kalle Vellevood, Garri Raagmaa, Martin Pedanik ja Paulina Pähn. Näituse autorite sõnul on rahvastiku kahanemise põhjused globaalsed, kuid tagajärjed lokaalsed. Üks viis, kuidas selle nähtusega võidelda, on keskenduda elukvaliteedi parandamisele ning kohatunnetuse ning -identiteedi tugevdamisele. Kvaliteetsel linnaruumil on selles võitluses väga oluline roll ning selle heaks saavad linnad ja arhitektid väga palju ära teha. Kaheksa näitust aitavad teadvustada arhitekti võimalusi – ent ka vastutust –  elukeskkonna kvaliteedi eest seismisel ja selle tõstmisel.

Lisaks näitustele toimuvad sel päeval linnades ka ekskursioonid, mis tutvustavad näitust ning linnaväljakute arhitektuuri. Kõik ekskursioonid algavad pärast otseülekande ja näituse avamise lõppu. Valgas teeb avaürituse lõppedes linnaväljakul ja näitusel ekskursiooni arhitekt Rea Sepping.

Näitust korraldab Eesti Arhitektuurikeskus ja partneriks on Eesti Arhitektide Liit. Valga poolt aitab näitust korraldada Valga Muuseum. Toetajad on Kultuuriministeerium, Rahandusministeerium, Eesti Kultuurkapital, Valga Vallavalitsus, Balti Kultuurifond. Valga keskväljaku väligaleriis on näitus avatud kuni 14. novembrini.

9. septembril toimunud kooli ja hariduse ajaloost kõnelevate Muinsuskaitsepäevade avaüritusel andis Muinsuskaitseamet üle koolinoortele suunatud Päranditegijate konkursi auhinnad. 

Põhikooli vanuseastmes hindas žürii esikoha vääriliseks Valga muuseumi juures tegutsevate väikeste muuseumisõprade videotutvustuse Ramsi vesiveskist.

 

Tänavune konkurss oli seotud Kultuuriministeeriumi poolt välja kuulutatud Digikultuuriaastaga ja konkursi teemaks on „Vana asi värskes vormis“.  Oodatud olid lood materiaalsest ehk käega katsutavast kultuuripärandist, mis on meieni möödunud aegadest säilinud ja millel on meie jaoks oluline tähendus. Selleks võis olla vana linnusease, mõni põnev maja kodutänaval, lemmikmuuseumis asuv eksponaat või praegustest piirangutest tulenevalt hoopis selle Eesti muuseumide infosüsteemis asuv kujutis. Nende põhjal võis teha näiteks multifilmi, video, mängu, kaardirakenduse, koomiksi, e-raamatu, diginäituse või kasvõi kuuldemängu. Vorm oli vaba, oluline oli kasutada oma töös pärandiobjekte, loovust ja digivahendeid.

Valga Muuseumi huviringi noored valisid video koostamiseks fotod muuseumide infosüsteemist MuIS ja erakogudest Ramsi veski kohta Valgas. Tegemist on Valga ühe vanima hoonega ning vesiveski on arvele võetud ehitismälestisena.

Konkursile laekus 27 tööd, mis on keerulist koroonaaega arvestades täitsa tubli tulemus. Töid hindas neljaliikmeline žürii, kuhu kuulusid Haridus- ja Noorteameti Progetiigri projektijuht Kristi Salum, Digikultuuriaasta projektijuht Martin Aadamsoo, Muinsuskaitseameti kommunikatsiooniosakonna juhataja Madle Lippus ja muuseumivaldkonna juht Mirjam Rääbis. Töid hinnati kolmes vanuserühmas: algkool, põhikool ja keskkool. Kõige tihedamaks osutus konkurents just algkooli vanuseklassis.

„Kultuuripärand – tema teke, säilitamine ja arendamine on lakkamatu protsess. Päranditegijate konkursil osalenud noored on saanud otsese kogemuse pärandiloomest ja seeläbi on ajaloost saanud osa nende tänasest igapäevast. Mineviku mõtestamine aitab neil paremini toime tulla ka tundmatu tulevikuga“, ütles Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie.

Valga Muuseum ja Vana Võromaa Kultuurikoda kutsuvad Teid ajaloonäituse Hälli Kiigutaja avamisele 14. augustil kell 17, Vana-Võromaa Kultuurikoja galeriis.

Näitus on avatud 14.08 kuni 04.10.

Seoses koolitaja lähetusega lükkub 12.08 toimuma pidanud MuISi ja digiteerimise töötuba edasi. Uus toimumisaeg on 18.08 kell 15, toimumiskoht endiselt Valga Muuseum. Kohtumiseni!

Tänavune, 2020. aasta on Kultuuriministeeriumi poolt kuulutatud digikultuuriaastaks. Aasta eesmärgiks on, et uued põlvkonnad võtaksid omaks meie oma elava kultuuri ja pärandi ning digilahendused oleksid sellele toeks.

Valga avatud noortekeskus, muuseum ja keskraamatukogu tähistavad digikultuuriaastat ühisprojektiga „Valga Lõvidega maja“. Projekti rahastavad Kultuuriministeerium ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing ning on suunatud 12-26aastastele noortele. Projekti eesmärgiks on noortele muuseumi ja raamatukogu kogude tutvustamine ning nende kaasamine  sündmuste korraldamisse ja koduloo jäädvustamisse.

Projekti tegevustena korraldame erinevaid töötubasid, mille tulemusena valmib kodulugu ning kultuuripärandit tutvustav videoklipp, nö. virtuaalne näitus Valga Lõvidega majast.

 

TÖÖTUBADE AJAKAVA:

15.07 Koduloo-uurimine (Valga Muuseumis)

18.08 Muuseumide infosüsteem MuIS ja digiteerimine (Valga Muuseumis)

26.08 Raamatukogudest info otsimine (Valga Keskraamatukogus)

16.09 Avalik esinemine (Valga Muuseumis)

30.09 Heli salvestamine (Valga Rockiklubis)

16.10 Video monteerimine (Valga Avatud Noortekeskuses)

 

ÜLESKUTSE!

Kogume Lõvidega majaga (J.Kuperjanovi 12) seotud fotosid ja mälestusi.
Kui oled kunagi siin majas elanud või on sul sellega seoses muid mälestusi, oleme väga tänulikud, kui leiad aega meile saata oma fotosid või jagada oma lugu. Kui sa tead kedagi, kes võiks meile abiks olla, jaga oma infot. Vastamise hõlbustamiseks leiad küsimustiku SIIT.
Lugusid ootame kuni 1.septembrini.
Kirjuta margit@valgamuuseum.ee või Vabaduse 8, Valga 68204

8. juulil kell 16 avatakse Valga Muuseumis näitus „Pintsakud ja piibud. Sissevaade Eesti Kunstnikkude Ryhma“. Näitus on koostatud Tartu Kunstimuuseumi ja Valga Muuseumi koostööna.

EKRi näol on tegemist Eesti kunsti esimese avangardse rühmitusega, mis sarnaselt lääne eeskujudega manifesteeris moodsat kunsti ehk kubismi ja konstruktivismi kui ainuõiget loomesuunda. Samas nimetati kõike muud põlglikult tagurlikuks. Liikmed, kes oma loomingus suunda muutsid, ähvardati EKRist välja visata.

Kõik näitusele valitud teosed pärinevad Tartu Kunstimuuseumi maalikogust. Kuraator Kristlyn Liieri sõnul tegid EKR-i liikmed ka väga palju graafikat ning paar liiget väljendasid oma loomingut skulptuuris, ent näitus keskendub sel korral rühmituse liikmete maaliloomingule. Rühmitus loodi 1923. aastal ja tegevuskohaks märgiti küll Tartu, kuid mitu liiget (Friedrich Hist, Eduard Ole, Felix Randel ja Juhan Raudsepp) olid pärit Valgast ning omavahel koolivennad. Lisaks omati tihedaid suhteid Riiaga. Seetõttu sobib Valga Muuseum selle näituse eksponeerimiseks suurepäraselt.

Näitus on avatud 8. juulist kuni 3. oktoobrini.

 

Täna räägin jaanipäeva kommetest ja traditsioonidest, sest peagi jõuab kätte just see väga oluline püha, mida meie esivanemad on hellitavalt kutsunud ka suviseks päevapesaks, varasemalt veel leedoks ja uuemal ajal jaaniks.

Selle aasta suvine pööripäev on 20. juunil, see on aeg, kui meil on kõige pikem päev või valgeim öö. Pööripäeval jagab „pesas“ istuv päike  kõigele elavale oma erilist väge ja energiat. Peale pikka valget ööd hakkavad päevad taas lühemaks jääma. Kuna eestlased on metsa- ja loodusrahvas, on pööripäev meie esivanemate jaoks väga olulisel kohal olnud. Kõike looduses toimuvat on jälgitud suure huvi ja austusega. Ümberringi toimunud muutusi on esivanemate kommete ja traditsioonidega püütud au sees hoida ning endalegi jõudu sellest juurde ammutada.

 

 

Heinamaa kasetukaga 1910. Foto: AM N 5647:262     

Viljandimaa rahvarõivastes tüdruk. Foto: AM _ 13741:342 F 11684:320

 

Pühadetuju loomine algas kodust. Enne pühi võeti ette tubades suurpuhastus. Kõige selle juures oli väga oluline oma meeleolu jälgimine. Tegevus ei tohtinud olla vastumeelt või sunnitud. Seda, et just kaunis kodu loob õige pühadetunde, teame me kindlasti kõik ka tänapäeval. Tuppa on toodud sarnaselt suvistepühadele noori kaski või põllulilli.

Kombekohaselt tehti ettevalmistusi ka pühadetoitudeks ja -jookideks. Nädal-paar enne jaani tuli alustada koduõlle valmistamisega. Õlu on olnud meie esivanemate väga oluline pühadejook. Sarnaselt õllele on valmistatud ka kalja.

Veel varuti nädala jooksul piima, sellest valmistati kohupiima, võid ja sõira. Jaanitoiduks on valmistatud varasemalt ka pühadesaia või kohupiimakorpi ja munavõid. Toit võeti jaanitulele kaasa ja pidulikkuse ning väe saamiseks kõnniti toiduga päripäeva ümber tule. Seejärel jagati seda külalistega.

 

 

Kohupiimanõu, mille peal on kividest rõhk. Foto: ERM Fk 1581:384

 

Jaanitulel on uskumuse kohaselt tervendav toime ja vägi. Tule juurde soovitatakse minna jalgsi, mida pikem on maa, seda tugevam on väe mõju. Kaasa pidi igaüks võtma vähemalt ühe kaseoksa, millega lõkkeümbrust või külakiike kaunistati. Noormehed võisid hommikuks kaseoksa oma väljavalitud neiu akna alla viia – sellega väljendati tüdrukule meeldimist.

 

   Jaanituli. Foto: ERM Fk 2571:18 

 

 

Lapsed onni tegemas. Foto: ERM Fk 2971:3399

 

Jaanitule lõkkeasemesse ei visatud prahti. Esivanemad on tuld pühaks pidanud, ning tule juures ei tohtinud tülitseda ega halbu mõtteid mõelda. Lõkke ümber lauldi ja tantsiti. Nooremad neiud ja noormehed tegid lõkke suunas või päripäeva kukerpalli. Vanemad ja väetimad soojendasid tule juures selga. Lõkke ümbrus kaunistati lisaks kaseokstele veel laternatega, mis valmistati tavaliselt ise näiteks paberist. Tänapäeval kaunistatakse lõkke ümbrust tõrvikutega või küünaldega. Üle lõkke hüppamist on peetud pigem slaavi kombeks. Meie esivanemad on uskunud lõkkesuitsu tervendavasse toimesse. Läbi lõkkesuitsu pidi kõndima.

Õhtul enne tulele minekut köeti kodus saun. Saunaviht valmistati värsketest kaseokstest, see andis saunale erilise väe ja värske lõhna. Kaseoksi mindi tooma koos lastega ja tegevus pakkus palju elevust. Saunaviha sisse seoti ka põllulilli, selleks korjati 9 erinevat õit. Värske vihaga viheldi ning uskumuse kohaselt võisid neiud pööripäeval ihule kleepunud kaselehe poetada salaja noormehe taskusse, see tagas väljavalitud mehe vastuarmastuse.

Sõnajalaõit on uskumuse kohaselt varasemalt üksinda otsitud, kaasajal leitakse õis näiteks koos oma armsamaga. Oluline on teada, et metsas olles tuleb olla vaikselt, ei tohi kohkuda ega tagasi vaadata.

Teine romantiline ennustustava jaanipäeval on üksinda lilleõite korjamine, erinevaid õisi peab kokku olema üheksa. Korjatud kimp pannakse öösel padja alla nii nähakse öösel unes oma kallimat. Lilledest võis punuda ka pärja, varahommikul visati see puu otsa ning kui pärg alla ei kukkunud, tähendas see seda, et pulmad on tulemas.

Oluliseks on pööripäeval peetud ka ravimtaimede korjamist. Uskumuse kohaselt on pööripäeval korjatud taimedel eriline vägi. Sipelgapesast otsiti vaha või sipelgajuustu, see olevat silmadele imerohuks.

Tervendav vägi on ka jaanihommiku kastel – maagiline ja ilu andev jõud pidi tulema nendele, kes hommikukastega nägu või ihu pesid. Soovitav oli hommikul kastesel murul paljajalu liikuda.

Pööripäeva ja jaanipäeva kombed on sarnased meie naabrite tavadega. Nii soomlased kui lätlased teevad jaaniõhtul lõket. Millest jaanitule tegemise komme on alguse saanud, selle kohta leidub rahvasuus erinevaid seletusi. Arvati, et jaaniööl on tulel maagiline jõud, mis peletab kurjad vaimud eemale. Mitmest kohast on üleskirjutisi, kus jaanituli esineb ohvritulena. Lõkke kohal küpsetati põrsas ning seejärel söödi ära. Uskumuse kohaselt ei tee „mets“ siis külarahva loomadele liiga.

Slaavlaste kombe kohaselt on väljavalitutel võimalik jaaniööl mõista lindude või loomade keelt. Selleks tuleb murda leheke lillelt, mille kohal põleb jaaniööl 12 küünalt. Üleloomulikud võimed saab aga üksnes üdini aus inimene.

Pööripäeva ja jaanituld on tähistatud sarnaselt külakohtadele ka linnades ja asulates. Valguse pidu koos jaanilõkkega pakub ootust ja elevust nii suurtele kui väikestele. Pidu, kus avaldatakse austust päikesele ja loodusele on aegade rütmis jäänud kommete kohaselt tantsimiseks ja laulmiseks, rõõmu jagamiseks ja armastuse leidmiseks.

1935. aastal Tõrva Rahvamaja pargis toimunud peokavast võime leida veel selliseid tegevusi nagu õnneõngitsemine, rõngaviskamine, potipeksmine, märkiviskamine, posti otsa ronimine, ahvinäitus ja eeslisõit. „Orkestrid mängivad vahetpidamata, einetamine puude vilus, park on rohkel arvul ilutuledega kaunistatud, kuni 150 valguspunkti.“

Vot, kus oli rahvapidu!

 

  Plakat. Foto: ETMM _ 8279 Af 118:2/S2:102 

 

  

Jaanituli Valgas 1975 – 1980. Foto: ERM Fk 2644:12195  

 

 

Jaanituli Rakveres Vallimäe Veskiorus 1990. Foto: RM Fn 1543:267 

 

 

 Jaanituli Emajõel 1984. Foto: TM F 949:69

 

Marju Rebane

Valga Muuseumi juhiabi-varahoidja

Seoses Valga linnaõiguste saamise 436. aastapäevaga korraldab Valga Muuseum koostöös Valga Vallavalitsusega väikese ajalooviktoriini Valga ajaloo teemadel.

Viktoriini küsimused:

1. Valga on läbi ajaloo kandnud mitmeid erinevaid nimekujusid: Walco, Walke, Walcede, Pedele, Podel, Põdeli jne; neist kõige enam on levinud olnud Walk. Mis aastast sai aga Eesti valitsuse otsusega ainuõigeks kasutada vaid nimekuju Valga?

2. 1783. aastal moodustati Vene keisrinna Katariina II korraldusel Valga kreis, mis koosnes kokku 11 kihelkonnast. Enamus neist jäi tänapäeva Läti Vabariigi territooriumile. Millised olid aga need 2 kihelkonda, mis hõlmasid alasid tänapäeva Eesti Vabariigist?

3. Valga saamine raudteede sõlmpunktiks 1889. aastal kiirendas tohutult Valga linna arengut, mis väljendus rahvaarvu kiires tõusus. Tooge välja, kui palju elas Valga linnas inimesi enne raudtee tulekut (aastal 1881) ja kui palju sajandivahetusel (aastal 1897)?

 

Vastata saab kuni 13. juunini (kaasa arvatud) kirjutades e-maili aadressile priit@valgamuuseum.ee. Kõigile küsimustele õigesti vastanutele paneb Valga Vallavalitsus välja auhinnad. Võitjatega võetakse ühendust.