Usuvahetusliikumine
Massiline usuvahetusliikumine haaras 19. sajandi keskel Lõuna–Eesti maakondi. Esimesed pöördujad olid Valgamaalt (selleaegselt Tartumaalt) Sangaste piirkonnast.
Talupoegade õigusliku ja majandusliku olukorra jätkuv halvenemine 1819. aasta talurahvaseaduse järel, samuti 1840. aasta viljaikaldus sundis neid kubermanguvalitsuselt väljarändamisluba taotlema. 1841. aastal levisid kuuldused, et Lõuna-Venemaal on võimalik tasuta maad saada. Esimesed talupoegade esindajad hakkasid Riiga saabuma juunis-juulis 1841. Tollane Liivimaa kindralkuberner C.M von der Pahlen andis käsu neid peksta ning kurjategijatena koju tagasi saata. Riigiametnikes pettumise järel hakati abi otsima tollaselt Riia õigeusu vikaarpiiskopilt Irinarhilt (Popov), kes nad ka vastu võttis.
Esimeste Riias käijate seas olid 2. ja 7. juulil 1841 ka Koikküla ja Kaagjärve mehed. 20. septembril jõudsid Riiga Karula mehed. Pukas said kolm meest ihunuhtlust, neist koolmeister ja vöörmünder tagandati ametist. Septembris toimus Pühajärve sõda - väljarändamist taotlevate talupoegade suurim vastuhakk võimuesindajate vastu, mis samuti maha suruti.
Korduvad viljaikaldused (1844 ja 1845) ja sellest tulenev näljahäda ning mõisnike surve süvendasid kuuldusi, et õigeusu kiriku liikmeks astumisel on võimalik teotööst vabaneda ja keisrilt maad saada. Juunis 1845 avaldasid talupojad Võru- ja Tartumaal massiliselt soovi vene õigeusku üleminekuks. 1845. aastal astus luteriusust õigeusku mõnedel andmetel 7854 eestlast, ajavahemikus 1845-48 aga 47324 eestlast. Usuvahetajate keskmine protsent oli kõrgem Saaremaal ja Pärnumaal. 1848. aastaks üleminek õigeusku vaibus, kuna see ei täitnud soovitud lootusi.
Usuvahetusliikumisel oli otsene mõju maa taotlemisele ja väljarändamisliikumisele. Maa taotlemine sai seaduslikuks 1849. aasta talurahvaseaduses, mis pani aluse talude päriseksostmisele,
väljarändamisliikumise ametlik tunnistamine toimus valitsuse poolt alles 1880. aastate alguses.
Koguduste loomine
1845. aasta sügisel oli kõige suurem usu vahetajate arv Lõuna-Eestis Sangaste kihelkonnas. Aasta lõpuks oli pöördunud 721 inimest luteriusust õigeusku. Seetõttu rajati Sangaste Mäekülas 5. oktoobril 1845 esimene usuvahetusliikumise aegne kogudus.
17. detsembril 1847 jagati suur Sangaste (Ilmjärve) kogudus kaheks: Laatre ja Ilmjärve koguduseks.
Tänapäeva Valgamaa territooriumil tekkis 1840. aastate keskpaiku kokku 7 kogudust: Valga Nikolai Imetegija kogudus, Kastolatsi kogudus, Karula kogudus, Priipalu kogudus, Laanemetsa kogudus, Laatre Kogudus, Ilmjärve kogudus. Neist kolm avati Sangaste kihelkonnas. Kokku tekkis Lõuna-Eestis usuvahetusliikumise käigus üle 40ne uue koguduse.
Helme-Tõrva kogudus avati 20. märtsil 1880. Asutamisaastal kuulus kogudusse 1108 liiget. Koguduse piirkond hõlmas mitmeid valdu: Koorküla, Leebiku, Pikasilla, Holdre, Jõgeveste ja Helme. 1903. aastal oli koguduse liikmete arv 1266.
7. veebruaril 1896 rajati Valgas uus Issidori kogudus peamiselt venelastest raudteelaste arvu kasvu tõttu. 1897 oli Valgas õigeusuliste arv üle 4000 hinge. 1913. aastal Nikolai kirik põles.1923 ühendati Nikolai ja Issidori kogudused.
