Säilinud kirjalike teadete järgi on huvi selle rahvamuistendeis esineva "mõisa" vastu vana üle 300 aasta ning Valgjärve uurijad on püüdnud selgitada järve põhjas asuvate palgijäänuste päritolu. A.W. Hupeli teatel asunud ka esimene Valgjärve uurija kohalik mõisnik von Anrep seisukohale, et antud juhul on tegemist vee ala vajunud kunagise mõisa jäänustega.

Juba 1640. aastal oli von Anrep toonud Valgjärvele tuukrid, kes sukeldunud järve põhja ja näinud seal mõisahooneid ja toonud välja mõned esemed, kuid peale rikkalikumat leidu olevat sealt salaja minema hiilinud. A.W. Hupel toob lisaks eelmisele ka teate mõisa maapõhja vajumisest ja sellest, et 1718. a. olevat keegi kohalik elanik läbi jää raiutud augu näinud ehitisi järves.

Ta avaldas arvamust, et tegu on tõesti mõisa jäänustega. "Marahva Näddala Leht" 1821 nr. 38 toob ära Valgjärvel käinud Burtnieki kirikuõpetaja Vorhoffi samasuguse seisukoha. 1869. aastal sukeldus järve põhja tollane üliõpilane Hugo Treffner, millest esitas ülevaate ka Õpetatud Eesti Seltsi istungil.

Ta leidnud mutta vajunud suure puuehitise jäänused, tunginud laepalkide vahelt hoone sisemusse, kus leidnud suurte raskustega 4 - 5 jala sügavuselt kõva põranda, savinõukilde ja sütt. Hoone päritolu kohta ta oma arvamust ei avaldanud. Möödunud sajandi lõpus, seoses vaiehitiste jäänuste avastamisega Šveitsis, kerkis päevakorda ka nende olemasolu võimalus Baltimail. Asjaarmastaja arheoloog J.Jung teatas esmalt ÕESile, et peab Võrtsjärves esinevaid kivivaresid vaiehituste jäänusteks.

Sellele vaidles vastu TÜ tolleaegne mineraloogiaprof. C. Grewingk märkides, et Võrtsjärve kivivared on loodusliku päritoluga. Ta leidis, et Baltimaade pika talve tõttu ei ümbritse suurema osa ajast ehitist lahtine vesi ja ta ei paku seetõttu kaitset. 1880. aastal käis ta Valgjärve puujäänustega tutvumas, mille kohta avaldas arvamust, et hooned olid varem tõenäoliselt orus, kuhu hiljem voolas enne kõrgemal olnud järv. J.Jung jäi aga oma arvamuse juurde, et Valgjärve põhjas asuvad palgid kuuluvad vee kohale ehitatud parvele, mille peal elasid inimesed kauges minevikus.

Eesti Vabariigi esimesel perioodil kõmu tugevnes ning kõneldi isegi tervest "linnast" järves. 1925. aastal võttis Valgjärve kohta sõna M.J. Eisen, kes oli skeptiline mõisa maa alla vajumise teate suhtes, kuna rahvasuu tundvat selliseid teateid kümnete kaupa. Ta näinud isiklikult Valgjärve põhjas palke, mis aga meenutanud rohkem parve kui majaseinu. Hoone jälgi polevat ta põhjas näinud.